Vitamiin D3 ehk nn päikesevitamiin on peaaegu ainus toidulisand, mille D-vitamiini lisaallikana kasutamise vajaduse osas on Eesti arstid ühel meelel.
Eriti vajalik on D-vitamiini võtta septembrist aprillini, kus Päikese aktiivsus meie laiuskraadil on väike.
Tartu Ülikooli teadlaste uuring näitab samas, et eestlastel esineb D-vitamiini vähesust aasta ringi. 80% uuringus osalejatest jäi ka sügisel D-vitamiini tase alla optimaalse. Tõsine D-vitamiini puudus oli 29% eestlastest.
(Allikas: dr Mart Kull, “D-vitamiinist”, Tartu Ülikooli kliinikum, 2014)
D-vitamiini aktiivne vorm on organismis väga mitmekülgset toimet omav sekosteroidne hormoon.
D-vitamiinil on väga oluline roll kaltsiumi ainevahetuse regulatsioonis.
D-vitamiini vaeguse korral väheneb kaltsiumi imendumine sooltest, mistõttu ei suuda organism ennast piisavalt kaltsiumiga varustada. See võib põhjustada mitmesuguseid terviseprobleeme – luud hõrenevad ja kaotavad oma mineraalset tihedust, hambad muutuvad hapramaks ning lagunevad, lihaste (sh südamelihase) funktsioon halveneb.
D-vitamiin on vajalik laste luustiku normaalseks kasvuks ja arenguks.
Täiskasvanutel võivad muutused luudes viia osteoporoosi ja luumurdude tekkeni. D-vitamiin aitab vähendada kehahoiaku ebastabiilsuse ja lihasnõrkusega seotud kukkumisohtu. Kukkumine on 60-aastaste ja vanemate meeste ja naiste luumurdude riskitegur.
D-vitamiinil on tähtis osa lihase kontraktsioonijõu tagamisel ja seetõttu võib selle vitamiini vähesus organismis tingida lisaks luude probleemidele ka noorsportlastel madalamat sooritusvõimet.
D-vitamiini toodetakse spontaanselt nahas Päikese UVB-kiirte toimel ja suvekuudel sellest ka piisab vajaliku D-vitamiini koguse saamiseks. Eestis laiuskraadiga 59° põhjalaiust on Päike D-vitamiini allikana kasutatav 3–4 kuud aastas. Suurema osa aastast (septembrist maini) on siinne UVB-kiirguse intensiivsus nahas vitamiini sünteesi algatamiseks liiga madal, mistõttu on kindlasti vajalik talve- ja kevadkuudel leida endale D-vitamiini lisaallikas.
Eriti suur on D-vitamiini vaeguse risk inimestel, kes tervislikel või muudel põhjustel liiguvad suvel vähe väljas (eakad ja liikumispuudega inimesed). Vanematel inimestel kahaneb ka D-vitamiini sünteesimisvõime nahas.
D-vitamiini vaeguse riski suurendab füüsiline aktiivsus, kuna sportides ja palju liikudes kulutavad lihasrakud oma tööks olemasolevaid D-vitamiini varusid. Risk on suurim sisealade sportlastel, kes piirduvad vaid saalitreeningutega (pallimängud, esteetiliste spordialade noorsportlased, ujujad jt).
D-vitamiini sisaldust organismis saab mõõta veeniverest. Optimaalne seerumitase on üle 75 nmol/L. Selline väärtus peaks olema tagatud kogu aasta vältel. Tartu Ülikooli teadlaste uuring aga näitas, et eestlastel esineb D-vitamiini vähesust aasta ringi. 80% uuringus osalejatest jäi ka sügisel D-vitamiini tase seerumis alla optimaalse. Tõsine D-vitamiini puudus (vähem kui 50 nmol/L) oli 29% eestlastest.
Koos D-vitamiini sisaldusega on soovitatav mõõta ka kõrvalkilpnäärme hormooni ja kaltsiumi sisaldust, sest kui D-vitamiini on organismis vähe, hakkab vere kaltsiumitaseme hoidmiseks tõusma kõrvalkilpnäärme hormooni tase.
D-vitamiini lisaallika otsimisel tuleb arvestada, et toiduga saab D-vitamiini väga piiratult. Peamisteks looduslikeks D-vitamiini allikateks on kuumutamata kalatooted, munakollane ja tursamaks. D-vitamiini on nüüd lisatud ka mõnedesse toiduainetesse: müügil on D-vitamiiniga rikastatud piim, jogurt, margariin. Peamise allikana kasutamiseks on aga nende D-vitamiini sisaldus ja osakaal dieedis ikkagi tagasihoidlik. Seega on arvestatavaks D-vitamiini allikaks talvisel ajal peamiselt toidulisandid (D2- või D3-vitamiinipreparaadid).
(Allikas: dr Mart Kull, “D-vitamiinist”, Tartu Ülikooli kliinikum, 2014)
Päikesevitamiin